* * *

Ilmassa tuntuu kevät, oksien vihreät versot. Tekee mieli kirjottaa jotain ilmavaa. Mutta kynä ei ole lintu, joka se ilmiselvästi haluaisi olla; kierrellä ja kaarrella korkeuksissa pääskysen lailla. Kynä on sidottu käteen ja käden kauttaa mieleen ja mieli taas... niin, sekin on sidottu liian moneen, paikkoihin, jossa se on ollut, ja ihmisiin, joita ei enää ole, se liikahtelee paperilla ja samalla ajasssa... Ja silti tekisi mieli kirjoittaa vain keväästä, sitä miten ohutta ja kirkasta ilma on, ja miten läheltä, sormenpäistä, alkaa taivas.
Joel Haahtela " Tähtikirkas, lumivalkea"  {Otava 2013}
* * *
Õhus on kevadet, okstel rohelised võrsed. On tahtmine kirjutada midagi õhulist. Aga pliiats ei ole lind, mis see ilmselgelt tahaks olla, pääsukese kombel kõrgustes tiirelda ja tiirutada. Pliiats on ühendatud käega ja käe kaudu meelega ja meel omakorda...jah, ka see on ühendatud liiga paljude asjadega, paikadega, kus see on olnud, ja inimestega, keda enam ei ole, see liigahtab paberil ja samal ajal ühtlasi ajas...ja ikkagi tahaks kirjutada ainult kevadest, sellest, kui hõre ja selge on õhk, ja kui lähedalt, sõrmeotstest, algab taevas.
Joel Haahtela "Täheselge, lumivalge" {Hea Lugu 2014}
* * *
Lugege Haahtelat originaalis või tõlkes... nii kuidas parem tundub. Minu pea on ta igatahes täiesti segamini ajanud:)

Harju tänav, Pikk tänav, Suur- Kloostri tänav, Balti Jaama turg.

Teisel pool lahte

Galanthus nivalis

Märts