*

Koplist leiab pärleid!

Vastlapäeva hommik Pelgulinnas!

Uus elu...?

Hommikul 8.30 otsustasin,  algab uus elu! 
Esiteks, iga hommik võimlen { kaua võib köökus ja kõveras käija } seljavalust tuleb lahti saada.
Alustan kohe!
Teiseks,  jätan magusa ära,  hakkan sööma tervislikult, viiest üleliigsest kilost {mis on lisandunud, eelnevale viiele üleliigsele kilole} tuleb lahti saada. 
Alustan tänasest!
Kolmandaks, hoidun kirbuturudest, sekkaritest, raha kokkuhoid olgu prioriteediks. 
Alustan tänasest!

Kokkuvõte 14.30
Võimelnud veel ei ole, käisin toidupoes, ostsin paarsada grammi maapähkleid šokolaadis, hüppasin läbi kirbuturult, ostsin kaks kangast, linase köögirätiku, 6 nööpi, džempri.
Koju tulles sõin eilsest järele jäänud  kooki {key lime pie, Minnamari küpsetatud, väga maitsev!} ühe tüki, kokkuvõtet kirjutades söön eilsest järele jäänud kooki {sidruni besee kook, Marika küpsetatud, väga maitsev!} ühe tüki.

Praegu otsustasin, homsest algab uus elu, päriselt!

" Tõsine inimene"

/...Emma pidi valvama sirelipõõsa ees, et ega keegi ei tule, sest teisel pool sireleid tegi ema salaja suitsu. Oma ema eest salaja ja teiste eest ka, sest külas oli aeg aeglasemalt liikunud ja külanaised ei tõmmanud sigarette. Võib-olla nad tegid seda salaja oma sireliheki taga. Suits hoidis ema maailma paigal, kui see tahtis ära libisema hakata, tast sai kinni hoida, natuke maailma sisse ja välja puhuda, pahast tujust sai harilik tuju, harilikust tujust parem tuju ja jälle jaksas teha kõiki neid asju, mis muidu tundusid ilmvõimatult vastikud. Enamasti oli vastik sellepärast, et kunagi ei saanud normaalne olla, alati pidi tegema nägu, et asjad on paremini, kui nad tegelikult on , hääletoon reipam, silmad lahkemad.../

 /... Lõpuks ta hiilis, selle asemel et kooli minna, vaikselt väravalt tagasi, ronis trepialusesse kunkusse mantlite alla ja kohvrite vahele, lamas seal kägaras ja läks vaikselt hulluks. Ta kuulis täiesti selgesti, kuidas raadio mängis saksakeelseid reipaid šlaagreid. Ta isegi imestas tõsiselt selle üle, andes endale aru, et raadiot ei ole ja see ei mängi, aga ta ei uskunud, et suudaks saksakeelseid laule ise välja mõelda. Kuidagi kikerdas päevapeale ennast oma urust välja, tegi aiateele lume sisse jälgi ja ronis oma tuppa voodisse. Seal ta konutas öid üleval, mõeldes ja kujutledes. Pea plõksus, jalad tõmblesid imelikult, rääkida ei tahtnud sootuks.../

/... Korter oli eesti ajal olnud läbi maja, aga muidugi osa krabati käest ära ja anti kehvikutele. Sama koridori peal elas tollal, kui mina seal elasin, ja aastakümneid enne seda ja veel pärast mindki, üks kiuslik saja- aastane vanamutt. Koridori ning vetsu elekter läks vist tema mõõtja pealt, sellepärast oli laes ainult kümnevatine pirn, umbes selline, nagu käib külmkapis. Iialgi, mitte iialgi ei olnud seal valgust. Kemmerg oli koridori alguses, pime, külm, muistse laealuse loputuskastiga, millel oli pikk kett valge käepidemega vee tõmbamiseks, aga tõmmata ei saanud, vett pidi köögist kopsikuga tooma.../
{ Mudlum " Tõsine inimene" }  
Mart Juure  usutlus Mudlumiga.

Veebruar

 Tallinnas paistis päike!