Ta valib laua kõige kõrvalisemas nurgas, sest nii saab kõike distantsilt jälgida. Võõraga ta vestlust ei alusta, ei tule kõne allagi et ta istuks tundmatu kõrvale. Rahvarohkeid kohti väldib, aga hommikusi vaikseid linnatänavaid naudib. Parima meelega on ta kodus, sirvib ajakirju, joob kohvi, loeb raamatuid või imetleb päikselaiku seinal. Kodu on ta kindlus. Vahel pääseb sinna mõni lähedane, vahel harva väga hea sõber. Niisama tuttavatel tema koju asja pole, on üsna tõenäoline, et niisama tuttavaid tal polegi, sest tundmatu kõrvale ta ju ei istu ega võõraga vestlust ei alusta... Mulle ta meeldib, see erak, mina!
