Olen joonud liitrite kaupa teed, söönud purgitäie mett, kleepinud pipraplaastreid, teinud jalavanne, pähh... kurguvalu, peavalu, köha ja nöha, vastikvastikvastik!
Õnneks on raamatud, hetkel Muriel Barbery "Siili elegants" ja see on hea!

Nädalavahetusel kodu koristamiseni ei jõudnud, küll aga rehitsesin, surnuaiast leitud võõra rehaga, hauda, jalutasin vanalinnas, hulgilaos ja ostsin elu esimesed "härra kingad".
Blogger on teinud läbi uuenduse, mulle ei meeldi uuendused!

Argipäeva hommik,

{ehk see mis jääb tavaliselt blogis näitamata... }

Ilmselgelt pole {raha} kokkuhoid tulemust toonud, põrand irvitab, vannituba hallitab, vetsupott jookseb... ehk tuleb remont {peale kokkuhoidu} juba järgmisel aastal!

Ilmselgelt pole koristamiseks vaja raha, vaid hoolast perenaist või siis hooletu perenaise korral {nagu mina}, pealehakkamist! Ma mõtlen selle üle,{kuidas peale hakata}, mõnes remonditud ja puhtas kohvikus... ehk juba nädalavahetusel!

Von Krahli Aed Jääkülm juustukook 3 ja Rabarbari-toorjuust 3.50... mmm!

Ilma{onu}taat tõi sooja ja postitädi naeratuse:)
*

Jätkuvalt toimub, reedese hommiku broneerin neile, kes õhtuti koduarestis:)

*

Siit leiab!

Praktikaaruanne

Mõnes mõttes oli see kõik minu pere ning olgugi, et see oli kõik ajutine, on oluline teada, et minu lapsepõlv möödus ebatraditsioonilises perekonnas, põhiliselt raamatute keskel. Sõna "sugulane" tähendas tihtipeale ohtu. See sõna tähendas näiteks meie kodu lähedal tee ääres kakerdavat olevust, kes üritab toetada kujuteldava puu najale, kuid iga kord paneb käe sellest läbi, kaotab peaaegu tasakaalu, ajab harkisjalu ennast püsti tagasi. Vanaema näeb olevust ja läheb tema juurde. "Poeg!" ütleb vanaema. "Poeg,"ütleb ta veel, kuid kakerdis punnitab mittemidaginägevaid silmi, taarub ringiratast ning tundub, et tegi püksid täis. Ta ei tunne enda ees seisvat naist ära. Vanaema laseb käed jõuetult rippu ja kõnnib edasi, iga sammuga haarab teda üha enam vaikne, kuid kontrollimatu vappumine, hääletu, ilma pisarateta nutt. Hääletu nagu suitsevad varemed, ainult et rusude all on keegi teine ja see on vanaema ise.

Õhtu, mis on alanud ilusti õhtusöögiga, lõpeb lahtiste akendega, et oleks rohkem õhku, ning krampidega."Pane Georg Otsa muusika peale," ütleb ema nõrgal häälel ning külmas toas tärkava aaria saatel ootad närviliselt hoo lõppemist. Seinal on truud maalid, mida me kõik endaga kaasas tassime. Hoolikalt kokku pintseldatud hetked meie perekonnast, emast noorena, lillepotist sinililledega. Nagu siis, kui... Mis oleks, kui... Aga laul ja maalid hoogu ära ei võta. Kaheteistkümneaastaselt on asju, mida teha on natukene imelik. Läksin võimalikult asjaliku ja muretu näoga korterist välja. Küünitasin ennast taksofoni kopikat asetama, siis rääkisin kiirabiga, kes kahtlustas, et ma teen nalja. Seejärel läksin hästi aeglaselt koju, et mitte jõuda enne kohale, kui saabuvad arstid. Ma ei teagi, miks, kartsin vist, et midagi on väga halvasti. Vahel oli ema selleks ajaks ära viidud, kui tagasi jõudsin. Järgmisel päeval otsisin üles valvehaigla ning läksin külla, istusin ta voodiserval ja jutustasin igapäevastest asjadest, sest ema oli nüüd rahulik ja see oli kõige normaalsem asi, mida ma oskasin teha.

Daniel Vaarik "Praktikaaruanne"

Raamatut lugedes naersin nii, et kõht jäi haigeks ja... hing!

September