Me olime perekond. Kohusetruu ühik... Õues kasvas meil vaher, mis poetas lehti, need krabisesid, ja mina kartsin... kartsin lõpuks omaenese hirmugi-
Õppisin tasapisi kummardama ja tõmbama jalga karedaid villaseid sukki, aga ikka oli mul külm, külmetasin nagu maa, jäätunud maakamakas.
Te kohtlesite mind nagu tuigerdavat vasikat, kentsakat olendit, kes nopib taevatähti kõveraks tõmbunud murult, joonistab muinaslugusid, kus nõidade puusad põlevad...
Üks rikas vabrikandiproua tuli modelliks, kaelas Aurora Karamizini pärlikee, pooleteise miljoni väärtuses. Kuid pärlite värv ei sobinud põrmugi ei näo ega kleidiga. Pealegi: ega ma kaelakeed tahtnud maalida, vaid inimest!
"Uurige minu maale. Ütlen seal kõik. Kõik, mida tean ja rohkemgi veel."