kuidas sündis Kolumnistil {kes kardab surnud inimeste riideid} ilukirjandusliku iseloomuga väljamõeldis.
Müün Telliskivi kirbuturul rõivalaenutuse staffi. Ruumi on vähe. Nihverdan kõrval olevale {mitu tundi tühjalt seisnud} lauale oma asjad. Saabub Kolumnist, nõuab talle kuuluvat lauda. Minu kasvatamatu {Koplis sündinud} kaaslane poriseb Kolumnistile paar inetut sõna. Mina {paaniline Kolumnisti ja ebameeldivate situatsioonide pelgur} vabastan laua mõne minutiga.
Rahvast {teadlikku ja lahedat!} käib tohutult palju. Müük läheb hästi. Saabuvad teletäht R ja laulja H. Teletäht R lööb käsi kokku ja hüüab rõõmsa häälega: " Siin on vist vanaema riidekapp salaja tühjaks tehtud! " Laulja H kaaslane ostab šiki sinise pintsaku. Paari tunni möödudes pakib Kolumnist asjad ja lahkub kirbuturult. Temast tühjaks jäänud lauda me rohkem kasutada ei julge.
*
Kolumnist saab Kirbuturust inspiratsiooni ja kirjutab ilukirjandusliku iseloomuga väljamõeldise. Teletähe rõõmsast hüüdlausest saab Kolumnist hiidparanoia. Väljamõeldises müün mina surnud vanaema {lillade keemiliste lokkidega} kola. Kaaslane esineb minuna ja mina kaaslasena...
*
Elu on põnev :)
