Akna alt läheb mööda vana sõber. Hõikan ta sisse. Teen teed. Midagi ilusat on selles möödumises, hõikamises ja läbiastumises. Tundub, nagu oleksime hetkeks telefonid ja uue aja üle kavaldanud.

Sõber filosofeerib:

Tõeliselt õnnelikud saavad olla ainult need, kel puudub empaatiavõime. Suled südame, keerad õudustele selja ja oled totralt õnnelik - nagu need naised, kes tahavad rikkale prantsuse mehele ja loodavad, et too ruttu ära sureb. Ja arvavad, et siis alles õnn algab. Kes on empaatiline, see kannatab nii ehk naa; isegi siis, kui ta on vahel õnnelik, kannatab ta ikkagi.

{Kristiina Ehin  "Palentoloogi päevaraamat" Petrone Print 2013}
*
Mul on armsaid { blogi } sõpru kes samuti uue aja üle kavaldanud. Eile leidsin postkastist kaardi, täna kauni pakikese...
Kirjapaber välja, sulepea kätte ja filosofeerima!