Saabusin Austerlitzi jaama just õigel ajal, et jõuda kella kaheteistkümnesele Barcelona rongile. Konduktor, kes mulle piletit müüs, küsis, kas ma tunnen end ikka hästi. Noogutasin ja sulgesin end kupeesse. Rong hakkas liikuma, ja kui ma aknast välja vaatasin, märkasin perroonil Juliàni kuju, samas kohas, kus olin teda esimest korda näinud. Panin silmad kinni ega avanud neid enne, kui rong oli jätnud seljataha nii jaama kui ka tolle nõidusliku linna, kuhu ma enam kunagi ei saanud tagasi minna. Jõudsin Barcelonasse järgmise päeva varahommikul. Tol päeval sain kahekümne nelja aastaseks ja teadsin, et parim osa mu elust on möödas.

Carlos Ruiz Zafòn "Tuule vari"
{Tõlkinud Kai Aarelaid, 2008, 2012. Kirjastus Varrak 2012}

*
Alustasin lugemist keskpäeval ja pöörasin viimase lehe 02.30