Juubeliaasta

/...Naine: Kuule kas sa ei tahaks meile hostilisse teraapiasse tulla? Me peame kõik õppimise mõttes kellelegi teraapiat tegema.
Mina: Et sina teed mulle teraapiat?
Naine: Mitte mina, keegi teine teeks.
Mina: Aaa... ma ei tea... Miks ma peaks tulema? Kas mul on sinu arust midagi viga?
Naine: No sa võid ju uurida, et miks sul see ussihim on.
Mina: Et mulle kogu aeg tundub, et mul on ussid?
Naine: Nojah. Või miks sa nii hirmsasti juua tahad ja õigel ajal pidama ei saa.
Mina: Mina, juua? Ma ei taha ju! Vahel tahan, aga ega ma kogu aeg ei taha!
Naine: Ei taha ikka või?
Mina: Muidugi ei taha! See on täiesti normaalne!
Naine: Kas see on normaalne, kui sa enne pidama ei saa kui kõik otsas? Minu arust see küll ei ole normaalne!
Mina: Mis ma olen siis sinu arust mingi joodik või?
Naine: Ma ei ole seda öelnud. Aga sul on ju selle asjaga probleem, sa ei oska normaalselt juua. Sa ei oska juua ühte või kahte klaasi veini, sa jood korraga ära terve pudeli ja siis veel teise sinna otsa!
Mina: No kuule, mis sa räägid nüüd! Ja pealegi- mis ma siis tegema pean? Ise küsid mu käest, ega sa klaasi veini ei taha. Ja kui ma siis tahan ja veini lahti teen, siis sa ise jood ainult pool klaasi ja lähed ära magama ja mina pean kõik ülejäänu üksinda ära jooma!
Naine: Sa ei pea!
Mina: Muidugi pean! Mis ma teen siis selle lahtise veiniga, see läheb ju raisku nii! Ja kui ma juba ühe olen ära joonud, siis ma ajaviiteks loomulikult joon teise veel! Teraapiaga pole siin midagi teha, mul ei ole mingit joomise probleemi!
Naine: Mis probleem sul on siis?
Mina: See probleem, et sina käsid mul veini lahti teha ja lähed siis ise kohe magama!
Naine: Ma ei saa sinna midagi teha, et mul kohe uni peale tuleb!
Mina: Ahah! Siis pead sa ise teraapiasse minema. Uneteraapiasse.../

/...Mul ei ole pead, on ainult keha... Kuni õlgadeni. Mul ei ole mingeid mõtteid, ma ei kuule midagi... Päris lihtne on ette kujutada, et mul pead ei ole, aga mõistatuseks jääb, kuidas see kaelaosa siis on. Kas lihtsalt nagu oleks pea otsast ära saetud? Silme ette tikub visioon verisest kaelaköndist... Ei, mingit verist kaelakönti ei ole, pea on lihtsalt puudu. On pingi peal istuv keha ja selle kõige ülemine ots on õlad ja kõik! Selja taga on Soome laht... Aga jopel on kaelaauk... mismoodi see on? Ja mul on praegu buff kaelas, kus see on? Keegi sõidab rattaga mööda... Kujutan ette, kuidas ta mind vaatab ja mõtleb, et mis siin niimoodi nõmedalt istub, silmad kinni ja nägu vastu päikest. Vana peer tahab suveks ilusat jumet saada. Jah, ilmselt nii ta mõtleb! Aga mina ei mõtle midagi, ma ei saagi mõelda, sest mul ei ole ju pead!.../

Marko Mäetamm " Juubeliaasta"

{ fotod 1, 2 näituselt " Painting and waiting" 2013 }