Suurel reedel

Lood elust enesest ehk

kuidas sündis Kolumnistil {kes kardab surnud inimeste riideid} ilukirjandusliku iseloomuga väljamõeldis.

Müün Telliskivi kirbuturul rõivalaenutuse staffi. Ruumi on vähe. Nihverdan kõrval olevale {mitu tundi tühjalt seisnud} lauale oma asjad. Saabub Kolumnist, nõuab talle kuuluvat lauda. Minu kasvatamatu {Koplis sündinud} kaaslane poriseb Kolumnistile paar inetut sõna. Mina {paaniline Kolumnisti ja ebameeldivate situatsioonide pelgur} vabastan laua mõne minutiga.  

Rahvast {teadlikku ja lahedat!} käib tohutult palju. Müük läheb hästi. Saabuvad teletäht R ja laulja H. Teletäht R lööb käsi kokku ja hüüab rõõmsa häälega: " Siin on vist vanaema riidekapp salaja tühjaks tehtud! " Laulja H kaaslane ostab šiki sinise pintsaku. Paari tunni möödudes pakib Kolumnist asjad ja lahkub kirbuturult. Temast tühjaks jäänud lauda me rohkem kasutada ei julge.

*

Kolumnist saab Kirbuturust inspiratsiooni ja kirjutab ilukirjandusliku iseloomuga väljamõeldise. Teletähe rõõmsast hüüdlausest saab Kolumnist hiidparanoia. Väljamõeldises müün mina surnud vanaema {lillade keemiliste lokkidega} kola. Kaaslane esineb minuna ja mina kaaslasena...

*

Elu on põnev :)

"Eesti asi"

Anu Raud ruulib, pühapäeval oli Kunstihoone rahvast tulvil!

Peaksin...

... lahti saama viiest ülemäärasest kilost, külastama juuksurit, hankima mustadele silmaalustele imekreemi...

Täna algas kevad, vaatasin peeglisse!

Hommikul - 20

Me olime perekond. Kohusetruu ühik... Õues kasvas meil vaher, mis poetas lehti, need krabisesid, ja mina kartsin... kartsin lõpuks omaenese hirmugi- 

Õppisin tasapisi kummardama ja tõmbama jalga karedaid villaseid sukki, aga ikka oli mul külm, külmetasin nagu maa, jäätunud maakamakas.

Te kohtlesite mind nagu tuigerdavat vasikat, kentsakat olendit, kes nopib taevatähti kõveraks tõmbunud murult, joonistab muinaslugusid, kus nõidade puusad põlevad...

Ei saa nad aru. Kord palusin modelliks kaupmees Saukkoneni tütart ja kaupmees saatis tütarde seast "nägusaima". Satsin ta tagasi- olin mõelnud teist, kopsakamat.
Üks rikas vabrikandiproua tuli modelliks, kaelas Aurora Karamizini pärlikee, pooleteise miljoni väärtuses. Kuid pärlite värv ei sobinud põrmugi ei näo ega kleidiga. Pealegi: ega ma kaelakeed tahtnud maalida, vaid inimest!

"Uurige minu maale. Ütlen seal kõik. Kõik, mida tean ja rohkemgi veel."

{tsitaadid Rakel Liehu "Helene", tõlge eesti keelde Tiiu Kokla ja Ny Norden 2013}

Kevad toas

Postkastis oli ilus, punaste juustega naine. Seesugused on mind alati kõnetanud, eriti lokkis punapääd, kes panevad tänaval pead keerama ja õhku ahmima!  Meestega on teine lugu, vahet pole, punapää või mitte, pead keeran suure nina, õhku ahmin uduste kalasilmade peale.
*
Nädal tagasi korjasin oksahunnikust jäätunud varred. Nüüd on kevad toas...

Õnnelik lapsepõlv!

 Shnelli staadion