Lugesin, lugesin uuesti ja täna lehitsesin jälle... ilus ja kurb... rohkem ilus kui kurb... või vastupidi ? Kunagi on õnnestunud hankida mõned tema maalid ja mäletan kui õde muigas : "Oled valinud ainult inimesi... " :)
Inimesi, ikka inimesi kuidas siis muidu !
...kui inimene tunneb end nii tupikusse aetuna, et ei olegi enam nagu ühtegi teed, mida mööda elus edasi minna. Et elu ei tundu olevat nii palju väärt, et selle nimel pead vastu seina taguda...{Edgar Valter "Karid ja kõrgused I"} 
... Mina nautisin küll oma elamist seal ristteel{Pika Jala tornis}. Mulle ju meeldis inimesi vaadelda ja koht oli selleks nagu loodud. Neid tuli Vaksali tänavalt, Laialt tänavalt, Pikalt tänavalt, Voorimehe tänavalt ja Rataskaevust... Tarvitses vaid aknast välja vaadata. Inimesed ei teadnud, et neid jälgitakse ja nad olid päris sundimatud, ei nad seal valvanud eriti oma näoilmet ega kõnnakut, käisid ja toimetasid oma tegemisi.*
...See välismaale saamise kihk... see oli küll
tugev, aga piirdus sellega, et oleksin tahtnud näha, vaadata, liikuda mööda tänavaid lihtsalt. Mõtlesin kunagi, et kui ma Pariisi saaks, sellesse kunstnike Mekasse, siis ma vist liiguksin peale muuseumide ainult tänavatel ja vaataks ja vaataks neid inimesi, kuidas nad istuvad, astuvad, räägivad, naeravad...
{Edgar Valter "Karid ja Kõrgused I"}
